Minu tee koerteni...
Nägin ilmavalgust 68ndal aastal Pärnus.
Kasvasin üles Pärnu lähedal Audru sovhoosis peainseneri tütrena. Mingil kummalisel põhjusel veetsin ma oma lapsepõlve isaga koos sovhoosi töökojas ja erinevatel ehitusobjektidel.
Lapsepõlvest mäletan eredamalt kahte koera: esimese ostsin ise Pärnu turult koos laastukorviga 5 rubla eest, mille olin teeninud turul õunu müües :) Selle vaese koerakese elu aga lõppes paari aasta möödudes traktori rataste all. Teise koera (tõenäoliselt Newfoundlandi laadne) tõi isa kusagilt, kui olin umbes 5.klassis. Barry oli mu eluunistus :D Kuna ta oli juba täiskasvanud aga väga halvasti hooldatud koer, siis esimese asjana võtsin ma kätte käärid ja vabastasin vaese koera pulstunud karvastikust. Mida kõike ma Barryga ette ei võtnud - aga lemmiktegevus toimus sovhoosi õunaaias, kus naabripoistega mängisime pätti ja miilitsat. Loomulikult olin mina koeraga miilits ja ajasin poisse taga.... Esimene PÄRIS oma koer minu ellu tuli 2007ndal aastal, kelleks oli ameerika buldog CHR Dog's Chrystal "Frami". Framist saigi mulle teerajaja koerasporti. Jõudsin Framiga SK Võitja tasemele ning ka AG2 võistlusklassi. Kahjuks põeb Frami üsna rasket düsplaasia vormi ja tänaseks on ta pensionil. Nakatunud agility pisikuga lõplikult, otsustasime elukaaslasega võtta mulle sheltie :D. Siinjuures tänan veelkord südamest Kristina Lukashejeva't, kelle abita tõenäoliselt Frida oleks meile tulemata jäänud.